Tähistame Anton Hansen Tammsaare suurteose „Tõde ja õigus“ sajandat juubeliaastat konverentsiga, mis toob kokku kirjandusteadlased ja mõtlejad, et avada teose tähendust ja mõju eesti kultuurile. Päev algab konverentsi avamise ja tervitussõnadega, millele järgneb Rein Veidemanni ettekanne „Anton H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ kui eesti rahvuse piibel“. Veidemann käsitleb teost kui rahvuslikku tüviteksti, võrreldes seda Piibliga – kristliku maailma aluskompendiumiga, mille sügav hoovus on lunastuse otsing. Järgneb Maarja Vaino ettekanne, mis avab „Tõe ja õiguse“ kommenteerimise vajadust ja vajalikkust, tuues esile, miks see teos vajab pidevat tõlgendamist ja dialoogi. Pärast pausi astub üles Siiri Kvell, kes räägib protopaikadest „Tões ja õiguses“, avades teose ruumilise ja kultuurilise maastiku tähendusi. Päeva lõpetab Maarja-Liis Mölder, kes käsitleb vaimse tervise teemasid läbi „Tõe ja õiguse“ prisma, näidates, kuidas Tammsaare tegelaste sisemised heitlused kõnetavad ka tänapäeva inimest.

Kava

Kell 11 konverentsi avamine ja tervitussõnad

Kell 11.15 emeriitprofessor Rein Veidemanni ettekanne “A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus” kui eesti rahvuse piibel”.

Piibel ise, eriti Uus Testament, on mõistagi kogu kristliku maailma tüvitekst, lugude, mõistukõnede ja õpetussõnade vastuoluline kompendium, mille allhoovuseks on lunastuse otsing. Elu ongi liikumine sünnijuhuse lunastuse poole. Lunastuse saavutamist ja selle suurust mõõdetakse pärast surma. Juri Lotmanil on tähendusrikas lõputekst tema testamentteoses “Kultuur ja plahvatus”: alles lõpp annab tähenduse elule, kõigele möödunule. Mõisted  “tõde”ja “õigus” suhestuvad antinoomiliselt: “tõde” esindab sealpoolsust, inimelust ja inimesest aina kõrgemal seisvat entiteeti, “õigus” seevastu on inimmaailma atribuut. Õigusega tõeni ei jõua ja tõde ei saa olla enda “väänatavuse” tõttu (tõde on tõlgendamise küsimus) õiguse mõistmise vahend. Sidesõna “ja” ei ühenda kahte kategooriat, vaid toimib eristajana.

Kell 12.00 kirjandusteadlase Maarja Vaino ettekanne “Lugemine võtab sada aastat”

Ühe kirjandusteose püsimist ajas on võimatu täie kindlusega ette ennustada teose ilmumise ajal. Kirjanik ise ei saa kunagi teada, kas saja aasta pärast tema loomingut ikka veel loetakse. Kuidas sünnib klassika ja miks vajab ka ilukirjanduslik teos vahel kommentaare.

Kell 12.30 Paus

Kell 13.00 A. H. Tammsaare muuseumi Vargamäel kuraator Siiri Kvelli ettekanne „Paigad, kus sündis „Tõde ja õigus““

Lapsepõlves oli Anton Hansen tähelepanelik vaatleja, talle jäid meelde ümbritsevad olud, kodukandi lähemad ja kaugemad nurgad, naabertalud ja ümbritsev loodus. Kirjaniku enda arengulugu ja lapsepõlvemaa sai tema loomingus oluliseks materjaliks, millest ta kujundas meile kõigile tuntud romaani „Tõde ja õigus“. Mõned naabertalud on ära tuntavad ka kirjaniku teistes teostes. Oma ettekandes  tutvustan erinevaid  paiku Tammsaare kodutalu ümbruses , just neid, mis on seotud kirjaniku loominguga.

Kell 13.30 luuletaja Maarja-Liis Mölderi ettekanne „Vaimne või vaikne tervis?“

Luuletaja Maarja-Liis Mölderit on “Tõde ja õigus” kõnetanud keskkoolist saati. Peamiselt isikliku äratundmise tõttu, mida nii mõnigi tegelane pakub. Seepärast otsustas ta koos kunstnik Kelli Gedviliga astuda teosega dialoogi ning kokku panna vaimse tervise teemalise ühisnäituse. Aga kui palju siis saab samastuda sajandivanuse teosega tänapäeva ühiskonnas, kus kõigil näib olevat ärevus, läbipõlemine või FOMO?

Päeva juhib lavastaja ja dramaturg Jan Teevet